:format(webp)/nginx/o/2024/12/20/16556202t1hb4c5.jpg)
/nginx/o/2024/07/29/16254341t1hc0d3.png)
Eesti spordisõpradel tasub Pariisi olümpial enda atleetide kõrval kaasa elada ka Šveitsi rannavolle paarile Nina Brunner - Tanja Hüberli, kes treenivad Rivo Vesiku näpunäidete järgi. Sellel kaasaelamisel on seda enam põhjust, sest nagu juhendaja olümpia eel kinnitas, tulid nad olümpiale medali järgi.
Oma teekonda medali suunas alustasid nad esmaspäeva keskpäeval Hispaania duo Alvarez - Moreno vastu, keda 2:0 (21:12, 21:19) ootuspäraselt võideti. Samas ei kulgenud mäng päris nõnda sujuvalt kui loodetud: teine geim oli tihe punkt-punkti heitlus ja seisul 18:18 olid hispaanlased need, kes ühega ette rebisid.
Ent lõpp hea, kõik hea. Vist. Mida treener Vesik hoolealuste etteaste kohta ütles? «Esimene sett oli väga hea! Rääkisime teiste treeneritega ka, et algus oli väga hea ja mingit närvi sees polnud,» alustas ta positiivsest, misjärel teise geimi juurde jõudis.
«Kui esimeses geimis saime Hispaanialt lihtsaid punkte: servi- ja vastuvõtuvigu, siis teises geimis seda polnud. Nad hakkasid ikkagi vastu ja me ise ei löönud kolme palli ära. Siis tuli kerge... võib-öelda, et olümpiaäratus: et nüüd on vaja vajutada, sest muidu võib tulla. Aga kokkuvõttes olen ma väga rahul,» kiitis juhendaja siiski hoolealuseid.
/nginx/o/2024/07/29/16254287t1h29fb.jpg)
Seda ka taktikalise poole pealt, sest šveitslannad suutsid mängu õigesti lugeda ja õigetel hetkedel n-ö improviseerida. Vesik selgitab: «Meie taktika oli servida väiksema [Tania Moreno] peale, aga kaks esimest servi läksid [kogemata] suuremale [Daniela Alvarez Mendozale], kes aga eksis.
Siis oli mängija peas see moment: okei, me saime ka tema käest punkti, mis me edasi teeme? See on väga raske moment mängijale, sest kuigi on olemas plaan A, siis töötas justkui ka teine.
Sellest olukorrast tuleb mängijal ise välja tulla ja nad tulid. Mõtlesid õigesti: kui üks annab lihtsalt punkte, siis miks on vaja teist näppida! Teises setis jätkasime samuti suurema pealt, kuid ta sai oma kindluse kätte, misjärel läksime väiksema peale.»
Vahemärkus: rannavõrkpallis on vastuvõttev mängija ka ründav mängija, seega lühema mängija puhul on sul teoorias lihtsam talle blokki ette ehitada.
/nginx/o/2024/07/29/16254342t1hc927.jpg)
Nõnda on šveitslannadest valitsevatel Euroopa meistritel esimene võit käes ja ülimalt suure tõenäosusega juba ka alagrupist edasipääs tagatud. Nimelt pääseb Pariisis igast alagrupist automaatselt edasi kaks paremat ja lisaks kuue grupi peale veel kaks paremat kolmanda koha võistkonda.
Selle peale Vesik ega naised ei mõtle. «Kuigi meil on selge eesmärk medali näol olemas ja oleme selle ka välja öelnud, võtame siiski mäng-mängu haaval. Või õigemini isegi geim-geimi ja punkt-punkti haaval. See on meie lähenemine olnud terve selle ja ka eelmise hooaja ning sätime ka oma päevaplaane vastavalt sellele.»
Uuesti tuleb Hüberlil - Brunneril Eiffeli torni jalamil väljakule astuda kolmapäeval, mis siiski ei tähenda, et abijõududel oleks homne vaba. «Siinne tempo pole tegelikult metsik, aga ettevalmistused ja asjad võtavad ikkagi oma aja ära,» sõnab Vesik ja tutvustab seejärel oma edasisi tööülesandeid.
:format(webp)/nginx/o/2024/07/25/16243612t1h22c9.jpg)
«Kõigepealt vaatan ma tänase mängu läbi, seejärel teevad seda ka veel meie skaut Maksim [Rojuk] ja teine treener Christoph [Dieckmann]. Paneme kõik oma asjad kirja ja siis teeme õhtul ühise videokõne, et näha, palju tähelepanekuid kattuv.
Homme ootab ees treening ja seejärel hakkan meie järgmist vastast, Saksamaa paari Ludwig-Lippmanni läbi vaatama. Täpselt samamoodi: mina, Maks, Christoph eraldi, siis istume omavahel kokku ja arutame asjad läbi. Kõige lõpuks on veel mängijate koosolek,» selgitas Vesik, kes annab endale aeg-ajalt siiski rannavollest ka puhkust.
«Eile vaatasin näiteks meeste korvpalli ja võrkpalli Prantsusmaa - Serbia. Lisaks, kui eestlased võistlevad, siis seda üritan ka jälgida,» sõnab oma neljandal olümpial olev juhendaja.
Oled Eiffeli kõrval, aga isegi ei märka seda? Jah, see on võimalik
Rannavõrkpalli olümpiavõitjad ei selgu Pariisis mitte ainult tuhandete silmapaaride, vaid ka linna kuulsaima vaatamisväärsuse, Eiffeli torni ees.
Mis mulje torni jalamile rajatud areen ja siinne atmosfäär on Vesikule jätnud? «See on üks ägedamaid kohti üldse, kus rannavollet mängitud,» ei hoidnud vollehunt tagasi.
Vesiku sõnul on Champ de Mars'i pargis, kus torn asub, varemgi tegelikult rannavõrkpalli mängitud, kuid seda selle teises otsas, kus olümpiamängude ajal selguvad judotšempionid.
«Seal oleme Kristjaniga (endine paarimees Kristjan Kais - K.J.) isegi mänginud. See oli ka äge koht, aga Eiffel oli siiski kaugel. Praegu on ta kohe su kõrval ja suur! Torn ongi kogu aeg näos ja mängijal peab olema ikkagi vaimujõudu, et ennast välja lülitada. Nina ja Tanja tulid sellega aga täna väga hästi toime,» tunnustas Vesik taas hoolealuseid.
Aga mis tunne on ikkagi niimoodi palle tõsta, et samal ajal vaatab suur Eiffeli torn näkku? «Ausalt öeldes ei pannud ma seda mängu ajal isegi tähele,» hakkab Nina Brunner selle küsimuse peale naerma.
Tanja Hüberli võtab sõnajärje üle: «Kusjuures, tõesti ei pannud tähele. Aga areen on muidugi võimas. See on kahtlemata kõige ägedam välja, kus oleme kunagi mänginud.»
Naerust taastunud Brunner lisab: «Time-out'ide ajal siiski nägime seda torni ja vaatasime, aga mängu ajal... järelikult oleme lihtsalt nii väga mängus sees.»
Kuigi Vesiku hoolealused tulid Pariisi medalimõtetega - valitsevate Euroopa meistrite puhul on see ka igati loogiline - pole nad sugugi ainsad, kes võimelised poodiumile tõusma. Meie mehe sõnul on olümpial nii kaheksa kuni kümme paari, kes võimelised medalit võtma.
«Meie, Brasiilia ja USA kaks paari, Holland, Itaalia, kes küll üllatuslikult eile Hispaaniale kaotas, Saksamaa...» loetleb ta tugevamaid duosid.
Mis lootused-ootused aga Šveitsi alaliit Vesikule ja tema hoolealustele peale pani? Meie mees sügab veidi peas olevat nokkmütsi ja kostab: «Kusjuures, nad ei olegi midagi välja öelnud. Väga hea küsimus! Mina vastutan küll mängijate [ja nende soovide] ees, aga... alaliit pole midagi konkreetset öelnud: andnud ainult mõista, et me mängiksime hästi ja jõuaksime võimalikult kaugele.»
Päris 180-kraadine pööre võrreldes Venemaaga, kus Vesik varem töötas? Juhendaja muigab: «Olen seda lugu varemgi rääkinud, et [Venemaal töötades] saime ühel turniiril esimese, teise ja viienda koha. Pärast seda alaliidu president helistas ja õnnitles kõiki ja küsis siis, et miks kolme medalit ei tulnud? Mis sa selle peale ikka kostad: selge, järgmine kord teeme paremini. Aga Šveitsis meil küll mingit survet pole: mängijad teavad ise väga hästi, mida nad tahavad.»