Homme ootab ees treening ja seejärel hakkan meie järgmist vastast, Saksamaa paari Ludwig-Lippmanni läbi vaatama. Täpselt samamoodi: mina, Maks, Christoph eraldi, siis istume omavahel kokku ja arutame asjad läbi. Kõige lõpuks on veel mängijate koosolek,» selgitas Vesik, kes annab endale aeg-ajalt siiski rannavollest ka puhkust.
«Eile vaatasin näiteks meeste korvpalli ja võrkpalli Prantsusmaa - Serbia. Lisaks, kui eestlased võistlevad, siis seda üritan ka jälgida,» sõnab oma neljandal olümpial olev juhendaja.
Oled Eiffeli kõrval, aga isegi ei märka seda? Jah, see on võimalik
Rannavõrkpalli olümpiavõitjad ei selgu Pariisis mitte ainult tuhandete silmapaaride, vaid ka linna kuulsaima vaatamisväärsuse, Eiffeli torni ees.
Mis mulje torni jalamile rajatud areen ja siinne atmosfäär on Vesikule jätnud? «See on üks ägedamaid kohti üldse, kus rannavollet mängitud,» ei hoidnud vollehunt tagasi.
Vesiku sõnul on Champ de Mars'i pargis, kus torn asub, varemgi tegelikult rannavõrkpalli mängitud, kuid seda selle teises otsas, kus olümpiamängude ajal selguvad judotšempionid.
«Seal oleme Kristjaniga (endine paarimees Kristjan Kais - K.J.) isegi mänginud. See oli ka äge koht, aga Eiffel oli siiski kaugel. Praegu on ta kohe su kõrval ja suur! Torn ongi kogu aeg näos ja mängijal peab olema ikkagi vaimujõudu, et ennast välja lülitada. Nina ja Tanja tulid sellega aga täna väga hästi toime,» tunnustas Vesik taas hoolealuseid.
Aga mis tunne on ikkagi niimoodi palle tõsta, et samal ajal vaatab suur Eiffeli torn näkku? «Ausalt öeldes ei pannud ma seda mängu ajal isegi tähele,» hakkab Nina Brunner selle küsimuse peale naerma.
Tanja Hüberli võtab sõnajärje üle: «Kusjuures, tõesti ei pannud tähele. Aga areen on muidugi võimas. See on kahtlemata kõige ägedam välja, kus oleme kunagi mänginud.»
Naerust taastunud Brunner lisab: «Time-out'ide ajal siiski nägime seda torni ja vaatasime, aga mängu ajal... järelikult oleme lihtsalt nii väga mängus sees.»