PM PARIISIS ⟩ Olümpial imenapilt langenud Pärnati treener: valust üle saamiseks tuleb natuke aega võtta

Siret Luik Foto: Tairo Lutter

Vibulaskja Reena Pärnati treeneril Siret Luigel jagus pärast Pariisi olümpia valusat kaotust hoolealusele vaid kiidusõnu.

30-aastast sportlast jäi 32 parema sekka pääsemisest lahutama 23 millimeetrit. Duell Deepika Kumariga läks otsustava lasuni, kus oli grammi võrra täpsem India atleet.

«Arvan, et natuke tuleb aega võtta, et valust üle saada,» tunnistas Luik.

«Aga me leppisime Reenaga enne võistlust kokku, et me hindame oma tööd. Me ei pane tingimata hinnangut võrdlusesse sellega, mida vastane teeb, sest me ei saa seda kontrollida.

Tegelikult lasi ta väga julgelt ja enesekindlalt. Ta tegi head tööd. Selle üle olen väga uhke. Nii nagu temagi ütles – kui lasi viimase noole lendu, arvas, et läheb kindlasti kollasesse. Mul oli kõrvalt vaadates sama tunne. Hingasin juba kergendatult,» jätkas ta.

«Aga kui see tabas matti ja öeldi «kaheksa», oli see mulle samamoodi üllatus. Selles osas peame koos maha istuma ja videot vaatama, kas oli tehniliselt mingisugune element, mida tema ei tunnetanud ja mina ei näinud. Aga tuult ma sel hetkel ei näinud. Vaatame selle üle ja proovime eluga edasi minna.»

Seeriad: 28 ja neli korda 27. Mille pealt on stabiilsus tulnud? Stabiilsus näitab ju kvaliteeti.

Jah, olen nõus, et näitab kvaliteeti. Ja sellisel platsil nii stabiilselt ära lasta – see on päris suur saavutus.

Arvan, et see on tulnud paljude asjade pealt. Ta on ise vanemaks ja küpsemaks saanud. Spordi roll elus ja kõik muu on paika loksunud. Ta suhtub kõigesse nii palju küpsemalt. See annab talle võimalusi oma kogemusi ära kasutada.

Kui võtame Tokyo [olümpia], siis tegime küll palju tööd ja ettevalmistust, aga tal oli veel raskusi, et pingelisel hetkel võtta kogemustepagas ja seda kasutada. Täna tunnen, et ta suudab seda. Just see oskus, et sa pinge all ei hakka iga kord impulsiivselt käituma. Natuke võib minna pea laiali ja keskendumine pole nii hea. Sellega toime tulemine annabki stabiilsust juurde.

Reena ütles, et pole kunagi nii rohke publiku ees võistelnud. Teiega sama lugu. Kas treenerile on ka see teistmoodi? Kuidas tööd muutis?

Isegi kui laseme kuskil külaplatsil ja pealtvaatajaid pole, olen alati arvanud, et minu üks peamisi ülesandeid on olla rahulik. Sportlasel on alati nii või naa pinge peal. Panevad ise või tuleb see kõrvalt. Mina pean näima tema jaoks nii rahulik kui võimalik.

Aga siin on ka mul endal pulss kõrgem. Sest tuled platsile, kõik plaksutavad, isegi treenerit tutvustatakse. Seda tavaliselt võistlustel pole. Loomulikult oli minu enda ärevus ka veidi kõrgem, aga teadsime seda ette.

Mitte ainult Reena ei tee [spordipsühholoog Snežana] Stoljarovaga koostööd. Meil on kolmepoolne koostöö. Oleme kõik need asjad läbi harjutanud. Ka mina olin selleks valmistunud. Kokkuvõttes võib öelda, et päris mõnus kogemus ja tahaks tagasi!

Reena tahab Los Angeleses saada oma neljanda olümpia. Teie olete teekonna jätkumiseks samuti valmis?

Jaa, kindlasti! Näen, kuidas tal on iga kuu ja päevaga sel aastal soov poodiumile jõuda ka kõrgetel võistlusel aina kasvanud. Võimekus selleks on täiesti olemas.

Duo 5 intervjuu: