:format(webp)/nginx/o/2024/08/12/16284929t1h8068.jpg)
Pariisis äsja lõppenud 33. suveolümpiamängudel jagati 10 600 osaleja vahel välja 329 medalikomplekti. Autasusid jagus kokku 90 riigile, millele lisandusid veel pagulaste võistkonnale läinud pronksmedal ja «neutraalsetele» agressorriikidele läinud viis autasu (üks kuld, kolm hõbedat ja üks pronks).
Olid kenad mängud ja vaatamis- ning kaasaelamise rõõmu jagus igasse päeva. Sündisid uued suured ja väiksemad spordikangelased ja eeskujud ning kirjutati mitu head raamatut olümpiaajalugu.
Spordiväliselt tegid olümpiaatleedid mängude ajal ka rohkelt abieluettepanekuid ning korralduskomitee jagas välja 300 000 preservatiivi, et armukirg, mis lõkkele löönud, saaks ka turvaliselt hoitud.
Eesti olümpiasportlased esinesid väärikalt ja mõneti võib neid mänge meie jaoks nimetada edukateks poolfinaalide võistlusteks. Mitmel puhul viis just väiksem või suurem poolfinaalis tehtud eneseületus meie atleedi finaali, võitlema kolme värvi medalite eest. Eriti kehtib see kahe ujuja, Kregor Zirgi ja noore Eneli Jefimova kohta!
/nginx/o/2024/08/12/16284930t1h5083.jpg)
Medal jäi seekord siiski tulemata, esimest korda pärast 1996. aasta Atlanta olümpiat. Samas meenutagem, et neli aastat hiljem Sydneys oli meie saak juba igati korralik: kuld ja kaks pronksi.
Aga kui lähedal oli Pariisis medal? Enne olümpiat kindlat medalikandidaati meil polnud, tarvis läks kas suuremat õnnestumist ja/või konkurentide kerget ebaõnnestumist.
Täna võib öelda, et kõige lähemal oli poodiumile esimesena lahingusse läinud Haapsalu vehkleja Nelli Differt. Pronksimatši 12:10 eduseis ja lisaaja viimane torge jäävad kummitama nii sportlast, tema treenerit Helen Nelis-Naukast kui ka kõiki kaasaelanud spordisõpru.
Differti neljas koht oli siiski suurepärane saavutus, mis jäigi lõpuks Eesti parimaks kohaks nendelt mängudelt. Aga see teekond nelja hulka oli mõnusalt närvesööv ja emotsioonidest tulvil: võita kolm kahevõitlust viimase torkega – selles oli nii õnne kui tahet!
Enne mänge loodeti palju ka meie kümnevõistlejatelt, kuid kui lõppsummasid vaadata, siis päris medalikursile keegi meie omadest lõpuks ei jõudnud. Kuigi Janek Õiglane ja Johannes Erm pingutasid tublilt lõpuni, oli esikolmik odaviske järel lihtsalt nõnda turvaliselt eest ära, et tagantjärele ei kannata isegi matemaatiliselt meie meestele medalit kaela riputada.
/nginx/o/2024/08/12/16284931t1hef11.jpg)
Viies, kuues ja Karel Tilga 11. koht annavad siiski mõnusa õiguse rahuloluks – saame Eestit jätkuvalt kümnevõistluse tippmaaks pidada.
Rasmus Mägi kolmas olümpiafinaal sprindidistantsil, mida 400 m tõkkejooks kahtlemata on, on Eesti sportlaste jaoks omaette saavutus, aga medalit ei paistnud sealt kahjuks ka seekord. Valitsev kolmik oli kindlalt eest ära.
Spordiinimesena siiski kiidaks Mägi väga – ta uskus ise viimase hetkeni ja võttis riski, mis lõppes küll kukkumisega, aga igasuguse arengu alus on õigus ja julgus riskida (ning eksida). See oli väga emotsionaalne hetk!
Teisi eestlaste esikümne kohti analüüsides tuleb tõdeda, et need olid suhteliselt maksuminilähedased resultaadid ja medalini oli veel pikk maa. Ka ülejäänud Eesti sportlaste esitused olid väärikad ja tundes atleetide iseloomu ja sisemaailma, siis kindlasti ka maksimaalselt sooritatud. Aitäh kõikidele sportlastele ja treeneritele – töö oli väärikalt lõpuni viidud!
4. koht – Nelli Differt, epeevehklemine
5. koht – Janek Õiglane, kümnevõistlus
6. koht – Johannes Erm, kümnevõistlus
7. koht – Rasmus Mägi, 400 m tõkkejooks
7. koht – Eneli Jefimova, 100 m rinnuliujumine
7. koht – Kregor Zirk, 200 m liblikujumine
7. koht – Tõnu Endrekson, Allar Raja, Johann Poolak, Mihhail Kuštein, sõudmise paarisaeruline neljapaat
9. koht – Mart Seim, tõstmine
9.(–16.) koht – Klen Kristofer Kaljulaid, judo
10. koht – Heiki Nabi, Kreeka-Rooma maadlus
Kui suunata aga pilk tulevikku, siis järgmiste, Los Angeleses toimuvate suveolümpiamängudeni on kõigest 1431 päeva. See tähendab alla nelja aasta, mis omakorda, et kvalifitseerumise periood on peagi taas algamas.
Kahel eelmisel Los Angeleses toimunud mängudel eestlastel väga hästi läinud pole. Esimest korda väisas spordipidu linna 1932. aastal: suure majanduskriisi ajal, mil seal võistleski vaid kaks Eesti sportlast.
Teist korda toimus olümpia seal 1984. aastal, mil NSV Liidu koosseisu kuulununa polnud meil riigi poliitilise juhtkonna boikotikäsust tingituna võimalik mängudest osa võtta ja medalite pärast heidelda.
Nüüd siis kolmas katse, mis on loodetavasti edukam kui eelmised. Ent mida on selleks vaja täna tegema hakata?
Kuna järgmise olümpiani on jäänud alla nelja aasta, siis loota, et meil tekkiks vahepeal kümneid uusi tippatleete, väga ei tasu. Enamik nimesid on meile praeguseks ikkagi teada ja tunda, eriti nende omad, kes võiks medalite nimel heidelda. Just nendega tulekski täna laua taha istuda ja küsida: mida on vaja selleks, et nende sportlastee tipptasemel jätkuks.
Eriti tasuks silmas pidada kaht ala: naiste epeevehklemist ja mõistagi ka kümnevõistlust. Seal on mõnus sisekonkurents, oskusteavet ja tipptasemel treenerid, kes oskavad ja suudavad vormi õigeks ajaks ajastada. Kui vahepeal ongi olnud mingid vastuolud, siis nüüd on uus start ja kõik alaku puhtalt lehelt.
Minu soovitus spordijuhtidele on: ärge looge kunstlikke takistusi ja vastuolusid, vaid mäng olgu aus. Kehtima peab ainult sportliku valiku printsiip ehk olümpiale pääsegu parimad.
Mida selle all mõtlen? Kasutaksin näitena siiani kergelt närviva «oleksi». Kas oli ikkagi vaja Johannes Erm pärast mullust edukat Budapesti MMi ja pärast tänavu märtsikuist, veelgi edukamat, pronksmedaliga lõppenud Glasgow' sise-MMi suunata katsevõistlustele Austriasse?
Selle tõttu polnud nii Roomas toimunud EMiks kui ka Pariisis toimunud olümpiaks võimalik saavutada maksimaalset teravust ja plahvatusvõimet, millele juhtis tähelepanu ka Ermi treener Holger Peel.
Kas eelmisel aastal kunstliku konkurentsi tekitamiseks kokku lepitud eritingimusi oli ikkagi vaja? Seda ei saa me kunagi teada, kuid õppida võiks sellest küll. Sest Euroopa meister Johannes Erm on üks suuremaid medalipretendente ka Los Angeleses.
Ka epeevehklemise võiks siseasjad nüüd sinnapaika jätta ja minna edasi professionaalselt ja sportlikult. Nii nagu valitav peatreener paneb paika ja alaliidu juhatus reeglid kinnitab, nii ka olgu. Kõigile pühakirja eest.
Kuna olümpia toimub jätkuvalt nelja-aastases tsüklis, tasub üle vaadata ka kõik võimalikud tippspordisuunaga üle-eestilised järelkasvuprojektid ja treeneritele suunatud abivahendid.
Need lihtsalt saavad määravaks, kuna maailm avardub ja kõik, kes on vähegi võimelised tippu pürgima, leitakse ka üles. Ehk konkurents ei lähe lihtsamaks, vaid ainult keerulisemaks.
:format(webp)/nginx/o/2020/03/06/12993775t1hc0b0.jpg)