PM PARIISIS ⟩ Erm ja Peel kergitavad olümpiateele sattunud takistustelt viimaks saladuseloori

Holger Peel ja Johannes Erm jäid Pariisis tehtuga rahule, sest teavad selleks valatud higi ja kulutatud tundide hulka. Foto: Tairo Lutter

Kuigi Johannes Ermil ei õnnestunud vahepeal vaat et kandikul olnud medalit Pariisi olümpial endale haarata, kujunes treener Holger Peeli initsiatiivil kümnevõistleja ümber kokku pandud suureliikmelise tiimi esimene aasta erakordselt edukaks.

Kes vajab mäluvärskendust, siis näppude vahele jäid olümpia kuues koht, kümnevõistluse Euroopa meistri tiitel ja seitsmevõistluse sise-MMi pronksmedal. Selleks, et tehtule veidi tagasi vaadata, istus Postimees hoolealuse ja treeneriga päev pärast võistlust olümpiakülas maha.

Kui te mullu Johannese tiimi tutvustasite, sai ühes sellega välja hüütud ka kõlav moto – kümme ala, üks unistus –, mis oli siis kuldmedal. Kohe esimesel aastal see EMilt ka tuli, nagu ka sise-MMi pronks ja olümpia kuues koht. Kas see on äkki isegi üle ootuste hea tulemus?

Erm: Medalite poolest poleks osanud oodata, et tuleb pronks ja kuld, aga tulemused punktide osas tundusid mulle reaalsed.

Peel: Punktiplaan oligi meil 8700–8800, et teha uus arenguhüpe. Ja tuleb välja, et tuli ära.

Hüppan praegu veebruari algusesse, kui hüppasite sise-MMiks valmistudes Tartu Ülikooli spordihoones teivast ja kus Holger ütles oma kuulsaks saanud lause: need linnud, kes talvel laulavad, on suvel kassi kõhus. Toona selle tausta uurides ütlesite, et muresid on olnud lihtsalt nii palju, et kohati ei saagi treenida, aga mis need täpselt on – sellest räägime alles pärast Pariisi. Räägime siis. Kui teil eelmisel suvel ettevalmistus algas, siis kaua te saite ladusalt asju teha ja kust maalt hakkas treeningu mõttes leiutamine?

Peel: Möödunud suvel oli igasuguseid hädasid päris palju. See töö, mida [füsioterapeut Risto] Jamnes ja [doktor Mihkel] Mardna teevad, on meeletult tähtis. Ilma nendeta ei saaks Johannes tippsporti teha. Need mehed peavad kõrval olema!

Neid pisiprobleeme on olnud nii palju, et ei jõua ära lugeda, aga treeningu kvaliteedi mõttes saime sügisel rütmi hästi kätte ja sügise algus oli päris hea. Arvestades Johannese hüppeliigest oli vaja meil pöida tugevdada ja minna siis samm-sammult.

Mis mulle hirmsasti meeldis: me saime teha akrobaatikat ja võimlemist. Hindan väga kõrgelt ka ketta ja odaga kaasa tulevat topispalli tööd: see tegi Johannese palju tugevamaks. Selle jaoks ei pea palju kangi tõstma, et olla tugev. Need treeningud meeldisid minule väga ja andsid hea impulsi.

Holger Peel ja Johannes Erm talvel. Foto: Tairo Lutter

Erm: Mingeid väikseid pisiasju on kogu aeg ja nendega on kogu aeg tegeletud. Kui tavaliselt on bossil või doktoril hoone ees parkimiskoht, siis minul võiks ka kusagil peapatsiendi parkimiskoht olla (naerab – K.J.). Aga see pole nii, et trenni ega midagi teha ei saa. Tuleb lihtsalt kogu aeg tegeleda.

Peel: Kogu aeg mõelda ja ümber kombineerida.

Erm: Väikseid nüansse tuleb trennis ümber teha, aga trenni ümber leiutama otseselt ei pea.

Peel: Johannesel on alati valmisolek trenni teha, lihtsalt tihti ei saa paljusid asju teha.

Erm: Näiteks jaanuarist saati on olnud kannaprobleem ja selle pärast Itaalia laagris olles põhimõtteliselt naelikuid ei puutunudki, kuigi see oli kiiruse ladumise aeg.

Peel: Kui neid kohti mõelda [mis tal katki on]: pöiad, põlved, puusad, kubemed, on olnud seljaga probleeme. Ikka kuhjaga! Aga see on kümnevõistleja elu ka.

Mida see tähendab, kui kümnevõistleja ütleb, et pisiprobleeme on ikka olnud? Tavainimese jaoks siis. Et kui nikastad trepilt alla tulles hüppeliigest, siis kas see liigitub pisiprobleemi alla: et treenimist justkui ei sega, aga pead sellega arvestama?

Erm: Minu jaoks on pisiprobleemid ka asjad, mis lisavad soojendusele 10–15 minutit juurde.

Peeli: Uusi harjutusi jälle…

Erm: Või siis peab mingit liigutust trennis vältima.

Peel: Johannese jaoks on need vigastused pisiprobleemid, aga tean väga palju kümnevõistlejaid, kel jääb hooaeg seisma, kui on selline väike häda.

Kas see on nüüd sportlase tahte või valuläve küsimus?

Erm: Kui valus on, siis ei tohi asja hullemaks teha. Tark ei torma.

Peel: Siis tuleb otsida uus lahendus: kas teistmoodi või... tihti võtad plaani ette, aga tegelikult ei saa täita, sest siit-sealt on probleem.

Johannes Erm on valmis võistlema ka läbi valu. Foto: Tairo Lutter

Probleemidest rääkides. Loetlesite juba, et pöiad, hüppeliigesed, põlved, puusad... kas mingi koht terve ka on?

(Erm osutab nimetissõrmega oimukohale ja muigab – K.J.)

Peel: Pea, jah.

Eeldasin, et see vastus võib tulla ja selle peale jätkumõte. Tõsi, see ei tulnud küll teie suust, aga Janek Õiglane ütles eile, et tema ei vahetaks siin kogetud valu mitte millegi vastu, sest vastu saadud emotsioon oli lihtsalt nii võimas. Eeldan, et oskate sellega samastuda, sest muidu ei teeks kümnevõistlust?

Erm: Jah, aga ma kujutan ette, et tal võis ikka päris palju valusam olla kui minul. Mina nii kangeid valuvaigisteid ei võtnud kui tema (muigab – K.J.).

Peel: Aga samas oled võtnud päris palju.

Kas saadav emotsioon on tõesti seda valu väärt? Kirjutate selle Õiglase lausele alla: olümpia kuues koht vs. kogetud valu? Või Roomas saadud EM-kuld vs. valu?

Erm: Kindlasti, see on kõik seda kannatamist väärt.

Peel: See läheb kõik meelest.

Erm: Sealjuures mitte ainult need kaks päeva kannatamist, vaid ka kõik need aastad, mis ka enne on kannatatud.

Ja siis ikkagi, et peast terve?

(kõik muigavad – K.J)

Tavainimene vist ei saagi seda mõista, kui pole kogenud seda emotsiooni, mis staadionikatlast vastu saab?

Erm: Ma ei tea. See on sama, et kui keegi ajab aastaid enda unistust või unelmat taga ja kui see viimaks kätte jõuab, siis võib-olla sellega annab võrrelda.

Peel: Aga kui see unistus on, siis sellega ei tohi krampi minna. Pead vahel lahti laskma, sest alati pole otseteed.

Johannes Erm kaifimas kümnevõistlust. Foto: Tairo Lutter

Kas olen õigesti aru saanud, et sügisene ettevalmistuse periood õnnestus teil enam-vähem, aga jaanuarist hakkas kerge leiutamine?

Peel: Natukene oli [leiutamist] tegelikult juba ka novembri lõpus ja detsembris, aga kuidagi nädalaste pausidega saime üle. Tahaks kindlasti terviklikumat ettevalmistust teha, et oleks aega ja poleks kusagile kiire.

Milline kümnevõistleja ettevalmistuse tsükkel üldse välja näeb?

Peel: Sügisel võiks olla 6 + 6 nädalat ehk peaaegu kolm kuud. Tõsi, puhkus on vahel. Kevadel võiks selle sama teha pooleteise kuuga. Aga kevadine täiendav ettevalmistus oleks vajalik, et suvel kesta. Praegu oli ikkagi väga raske. Johannes pidi endast nii palju välja andma, keha olnuks kindlasti paremas seisus, kui saanuks kevadel paremini harjutada. Aga kiire oli kogu aeg.

Palju saite siis kevadel ettevalmistust teha?

Erm: Tegime ikka päris palju ära.

Peel: Võistlusteks valmistumist ikka ja Itaalia laagris sai tehtud asju, lihtsalt sealgi oli väike tõrge.

Erm: Tossus pehmendustega, jah.

Peel: Aga kui füsioterapeut on kaasas, siis saab kohe rohkem teha. Kui füsiot pole, siis tuleb rohkem pause pidada.

Aga kui sellise ettevalmistuse pealt tulid pronks, kuld ja olümpia kuues, siis paneb veidi mõtisklema, et mis... oleks... kui?

Peel: Minu meelest tuleks seada see 9000 punkti eesmärk ja katsuda sinnapoole liikuda.

Erm: Mina olen isegi 9200 välja öelnud [kunagi], aga see 9000 tundub igati loogiline praegu.

Peel: See tuleks, jah, ette võtta praegu. Selleks ei tule nii palju juurde teha. Kindlasti on asju, mida peab täpsustama rohkem.

Üks kuldmedal on Johannes Ermilt tänavusest aastast olemas, kuid ehtsa spordimehena ihkab ta enamat. Foto: Eero Vabamägi

Johannes, kas te olete viimase aasta jooksul üldse terve ka olnud?

Erm: Äkki novembri alguses olin nädal aega.

Peel: Jaa, siis sa olid tõesti väga hea! Just oktoobri lõpp – novembri algus, kaks nädalat isegi.

Erm: Enne kui ma nädalaks Portugali laagrisse läksin, kus tegin kaks trenni: esimesel ja viimasel päeval.

Peel: Nii rumalalt ja õnnetult läks, jah. Koroonasse jäi. Ja sealt hakkaski natukene asi lonkama, sest peale tuli põlvehäda...

Erm: ... siis tuli kannahäda ja siis olen jaanuarist saati iga hommik longanud esimesed viis minutit. Aga noh, see ongi minu arust terve olek (naerab – K.J.).

Sest see valu läheb vähemalt üle?

Erm: Jaa.

Peel: Tema selle pärast ei hakka muretsema, jah. Minul käib muidugi nagu tulejutt läbi, kui jälle saan teada, et tal on probleeme. Olen ka üles kirjutanud kõik need korrad... Aga see on hea, et me oleme ühe korraliku hooaja nüüd läbi teinud, sest nüüd on meil võimalik samm-sammult vaadata, kus mingid nihked olid ja kus võis midagi üle vindi minna. Kuigi väga me kusagil üle ei pingutanud. Jussi enesetunne otsustab lõpuks.

Ütlesite ilusasti, et unistusest ei tasu liiga kramplikult kinni hoida, sest alati pole otseteed, aga kui tulevadki tagasilöögid ja hädad... võid ju ratsionaalselt aru saada, et nüüd tuleks nädal aega rahulikult võtta ja mitte midagi teha, aga kui lihtne see on: nädal aega mitte midagi teha?

Erm: Minul on ikkagi spordi- ja liikuvussõltuvus. Kui mul kolm aastat tagasi jalaoperatsioon oli ja olingi kipsis ega saanud midagi teha, siis muutusin ikka väga tusaseks poisiks.

Peel: Väga tige mees oli, jah.

Erm: Siis tellisin endale lõuatõmbekangi voodi kõrvale ja pumpasin seal, sest ma ei saanud lihtsalt mitte midagi muud teha (naerab – K.J.).

Peel: See oli hull aeg küll, jah. Kui ta kevadel koju tuli ja näitas, kui kiiresti ta joosta saab... mäletan, võtsin aega: 100 meetrit 18,6. Ta lihtsalt ütleski: «Ma ei saa kiiremini liigutada!»

Erm: See oli enne, jah, enne Tokyo olümpiat. Aga ka enne operatsiooni.

Peel: Jah, operatsioon tuli pärast seda. Aga see, et ta Tokyo olümpia ära tegi... müstika! Sest kuu aega enne olid sa väga kaugel võistlemisest. See on püsivus ja tahe.

Tokyo olümpia 11. koht on Holger Peeli hinnangul mõnes mõttes isegi kõvem saavutus kui Pariisi olümpia kuues koht. Seda siis hoolealuse seisundit arvestades. Foto: Tairo Lutter

Liikuvussõltuvusest kinni haarates. Ühest küljest sunnibki see teid kõike tegema ja pingutama ja selle pealt on need tulemused tulnud. Aga treenerile tuleb sellega, et te kogu aeg võistelda tahate, vist ainult halle juukseid juurde?

Peel: Ei-ei, võistlema peab ja üksikalasid võiks isegi rohkem teha. Teivashüppes jäigi [siin olümpial] praegu praktikat puudu. Sest Johannes hüppab ju kõrgele, aga pole seda latiületamise oskust. Hüpe iseenesest oli ju võimas, aga seda kogemust on ka vaja, kuidas igas olukorras latti ületada. Vahel ei peagi nii hästi hüppama, vaid on vaja tulemus kirja saada ehk latt ületada.

Erm: Tegelikult ju ei loe, kuidas sa hüppad. Oluline on üle saada.

Peel: Täpselt! Võid ka halvasti hüpata, aga hüppa üle.

See kehtib vist kõige rohkem olümpial hõbedale tulnud Leo Neugebaueri puhul?

Erm: Jaa, teda on natukene... uhh (muigab – K.J.).

Peel: [Teivashüppetreener] Mareks [Ārents] ütleb ka, et Johannesele üldse ei meeldi, kuidas Neugebauer hüppab, aga tegelikult hüppavad nad ühtemoodi.

Erm: Minu arvates me ei hüppa ühtemoodi, aga mõlemad hüppavad koledalt küll. (muigab – K.J.)

Johannes Ermi stiilinäide teivashüppes. Foto: Tairo Lutter

Tegelikult viitasin eelmise küsimusega tänavustele rohketele võistlustele. Götzis, tõsi, tuli kavasse võtta, sest Rooma EMile peale saamisega oli oht, aga Glasgow sise-MM... Saan aru, et teie treenerina olite pigem selles paadis, et see ei pruugi hea mõte olla, ent Johannes ütles lihtsalt, et läheme!

Peel: Ei no, ta haistis seda medalit sealt. Ta tundis, et see on vaja ära tuua.

Erm: Niisama tiitlivõistlustele mitte minna tundus nagu loll.

Peel: Aga kevad läks selle pärast väga kiireks... minu jaoks olnuks lihtsam, kui märtsis poleks läinud ja oleks teinud korraliku pika ettevalmistuse mai alguseni ning siis võinuks panna Götzise, EMi ja Pariisi jutti. Aga Johannes oli tahtmist täis, et see medal tuleb ära tuua sealt [Glasgow'st].

Erm: Minu arust suvi küll selle Glasgow võistluse pärast ei kannatanud. Võib-olla Götzises oleks paar meetrit rohkem oda visanud, aga...

Peel: Ei, praegu kannatas just see, et ta ei saanud nii head jooksuvormi taastatud.

Ehk teie hinnangul kevadine lünk mõjutas ikkagi suviseid tegemisi?

Peel: See mõjutas praegu olümpiani välja vedamist, sest meile tuli lisaks veel väikseid probleeme ja see takistas praegu treenimist.

Kombinatsioonis Käärikul juhtunud selja asjaga?

Peel: Need on seotud, kindlasti. Aga kellegi süüks seal küll midagi ajada pole. Aga silmaga ma näen seda, kui Johannes hakkab hästi liikuma ja tekib selline lõtkus. Minu jaoks on see natukene raske, sest ma tahan, et ta jookseks [100 m] alla 10,5 ja [400 m] 46,0.

Ta on selleks kindlalt võimeline, aga me pole saanud selleks nii palju tööd teha, kui on vaja. Sest kõike on vaja teha. Aga kui ta sellega saab hakkama, siis tal liiguvad kõik asjad kaasa: kaugused, kõrgused, tõkkejooks. Kehaline seisund saab parem olema – tal on see varu olemas!

On see varu olemas?

Erm: Mina näen küll, et seda kiirust on. Tuleb lihtsalt õigel ajal õigesti joosta.

Kui lihtne või raske on teil selles võistlemise-mittevõistlemise küsimuses konsensusele jõuda?

Peel: Seda otsustab ikkagi Johannes ise. Mina pakun, aga lõpuks ütleb ikkagi Johannes.

Erm: Aasta alguses pannakse põhiasjad paika ja ülejäänud plaan käib selle järgi. Et me ei hakka nüüd järsult otsustama, et «oh».

Peel: Ei-ei, nii kergelt, jah, midagi ümber ei mängi.

Kuigi Holger Peel annab alati omapoolse sisendi, jääb lõpuks peale ikkagi Johannes Ermi sõna. Foto: Tairo Lutter

Mis seal Käärikul siis õigupoolest juhtus?

Erm: Tegin rinnale võttu [kangiga] ja tekis [ala]seljas mingi pinge. Siis jätsime kohe trenni pooleli.

Ja sellest tulenevalt tuli treeningusse nädalane auk?

Erm: Ei olnud nädalane auk. Kohe samal päeval hakkasin seljaharjutusi tegema.

Peel: Me ei saanud hooga ära teha koormuslööki. See peaks selline kümnepäevane olema ja juuli algus oleks sobinud, aga selle tagasilöögi pärast oligi nii.

Erm: Seal, kus koormust oli vaja, seda anda ei saanud.

Peel: Sest pärast seda oli vaja juba hakata valmistuma võistluseks. Meil ei jäänud midagi muud üle. Natukene pahal ajal oli.

Nüüd võtate nii kuuks-pooleteiseks lõpuks aja maha? Või vaatate septembris veel näiteks Talence'i poole?

Erm: Ma vist tahaks Talence'i teha, aga pean natukene veel nuputama, kui tark see on...

Peel: Johannes on mitmevõistluse sarja liider praegu, Grenada mehe [Lindon Victori] ees.

See on mõttekoht siis sealse preemia pärast, mis esikohale ette nähtud?

Peel: 30 000 eurot ja Johannese tasemel tehakse veel kõik välja ka: ta ei pea kulutusi kandma.

Erm: See ka. Aga minu arust on veel nii ka, et kui see sari ära võita, siis on potentsiaalselt jälle neli eestlast MMil järgmine aasta.

Peel: Jaa! See ka.

Selle peale hakkavad vist kamraadid teid kohe utsitama, sest Euroopa meistritiitliga te EMile Eestile juba potentsiaalselt neli kohta eraldasite.

Erm: Jah (muigab – K.J.)

Peel: See on ju äge, mida suurem võistkond. Oleks kuus või kaheksa, oleks veel vägevam.

See on vist see koht, kus on lühike plaan vs. pikk plaan, sest järgmine aasta on samamoodi kolm tiitlivõistlust kavas: Amsterdami sise-EM, Nanjingi sise-MM ja Tokyo-MM? Tõsi, ma ei tea, kas ka teie omas.

Peel: See võib päris hea olla, sest kevadel saab vabamalt võtta.

Erm: Jaa, sest tiitlivõistlused [Tokyo MMi näol] on alles septembris. Aga seda tuleb veel arutada.

Peel: Sellel aastal ajas EM asja hulluks, kuna oli nii vara. Kui on sügisepoole, siis on aega toimetada. Aga tõenäoliselt on võimalik mõlemad [sisevõistlused] ära teha, sest seitsmevõistlus on ikkagi kergem võistlus.

Ka siis, kui need on kolmenädalase vahega, nagu järgmisel aastal?

Erm: Olen ka kahenädalase vahega teinud kaks seitsmevõistlust.

Peel: Götzise järel sai ju väga hästi [EMil kümnevõistlust] teha. Natukene säästis ennast Götzises, aga pärast pani täiega Roomas. See on väga normaalne, pole midagi valesti. Kolm nädalat on super, sest kui oled ettevalmistuse ära teinud, siis on vaja hetkeks taastuda, uuesti tuurid üles võtta ja minna võistlusele peale.

Teie suurest tiimist rääkides, siis seda vist väga täiendada enam ei saa, sest 1) alad saavad otsa, 2) spetsialistid saavad ka Eestist otsa.

Peel: Võib-olla leiab kedagi veel appi. Ei tea. Praegu ma ei tea, Johannes ütleb.

Aga kas oleks vaja? Ideaalmaailmas, kas on tunne, et kusagil mingi ala mingi detailne vaade jääb vajaka?

Erm: Arvan, et USA sprinditreeneritega saaks stardi natukene paremaks.

Peel: Starti saab ka paremaks võimsuse arendamisega, aga see, ma arvan, pole Johannesele vajalik.

Erm: Ütleme nii, et tehniliselt oleks sellele küsimusele vastus jaatav.

Peel: Kui hea mõte tuleb, siis tuleb seda ära kasutada. Aga praegu minule hästi sobib see, et iga mees annab oma, teistsuguse nurga. Igaühel on oma huumor ja tekitab head positiivset õhkkonda.

Erm: Jaa.

Peel: Ja nad on ka head mehed. Mina saan nende kõigiga ülihästi läbi, saan nendega arutada ja plaani pidada.

Erm: Minul on ka mõnus ja vaheldust on trennis. Iga trenn on erinev.

Kui oluline see vaheldus on? Tegin olümpial intervjuu ka ujuja Kregor Zirkiga, kes ütles, et võtab tippspordist aja maha puhtalt selle pärast, et on kümme aastat ujunud. Tema treeningkoormused on ka sellised, et ta ujub päevas keskmiselt viis kilomeetrit, ent erinevalt ratturist, kes saab seda mägesid ja vaateid nautides, siis see õnnetu triip basseini põhjas on igal pool samasugune. Ühesõnaga: äärmiselt nüri tegevus.

Peel: On-on. Seal on puhas võimete arendamine. Ainult arendad ja arendad.

Erm: Seda on küll varem arutatud, et kui ainult üht ala teha, siis kas hakkaks igav või ei hakkaks. Ei tea (naerab – K.J.). Olen kuulnud, et teivashüppajad jooksevad ikkagi trennis vahepeal tõkkeid ka.

Peel: Aga kui oled ühe ala mees, siis arendad ka teatud lihasrühmi, olles nõnda tasakaalust välja. Kümnevõistlus on selles mõttes parem, et see on üldarendav.

Olete naljatades öelnud, et see, et teised treenerid on juures, on hea, sest siis ei pea Johannes ainult teie juttu kuulama. Kui teised treenerid nõu annavad, kas see jõuab Johanneseni või kuidagi läbi teie?

Erm: Pigem tuleb otse.

Peel: Me teeme nii, et nad tulevad treeningule ja viivad treeningu läbi. Mina olen kõrval, taustaks ainult. Jälgin, kuidas asjad on. Aga meie peame treeneritega omavahel muidugi päris palju plaane, et otsida lahendusi.

Ehk piltlikult öeldes ei tule teie alatreeningutel isegi saali?

Peel: Ikka tulen, sest ma tahan jälgida, kursis olla ja seisundeid teada. Seesama kõrgushüppe hoojooks: kui palju sellega on vaeva nähtud. Johannesel läks ikka jube palju aega, et nüüd hakkaks see asi hoo pealt liikuma. Ja selle hoo pealt on kindlasti veel varu, sest tõukab ta kõvasti, kui vaja. Lihtsalt kuidas seda hoojooksu sinna tõukesse sisse rakendada. Tasapisi, aga nüüd on hakanud vilja kandma.

Magnus Kirt (paremal) on üks üksikalade treeneritest, kes Ermil ja Peelil abis. Foto: Eero Vabamägi

Johannes, kui Pariisi olümpia päev hiljem silme eest läbi lasete. Oli äge?

Erm: Võimas kogemus. Esimese päeva teeks kindlasti uuesti läbi... (mõtleb – K.J.). Tegelikult teeks teise ka läbi.

Lihtsalt paremini?

(Erm muigab – K.J.)

Peel: Kindlasti. Aga arvan, et sa said ka mõned head kogemused, nagu see teivashüpe, 1500 meetrit ja ka kõrgushüpe, kui hoogu rakendad. See on nauding, sest kõik läheb lihtsamaks. Hüppe sooritus oli lihtsam, kui oled varem kõrguses teinud.

Erm: Jaa.

Peel: See oli nagu mängeldes. Head asjad ongi lihtsad.

Erm: Seltskond oli ka vahva. Arvan, et teeks uuesti kümpi. Soovitan! (naerab – K.J.)

Seltskonnast rääkides, kümnevõistluse kamraadlus on vist ikkagi midagi erakordset, mida teistel aladel väga pole? See, kuidas teie võistluse ajal lävite, olete, nalja viskate...

Peel: See on elustiil!

Erm: Teivashüppes on ka [hea kamraadlus], ma olen kuulnud ja ka jälginud. Aga teistel aladel väga ei tule meelde.

Et mujal tuleb vihane rivaal kõrvale?

Erm: Kas just vihane, aga ... neil ei ole aega niimoodi omavahel suhelda, kui peate kaks päeva järjest koos olema.

Peel: Jaa, kuigi Johannes jäi kolme punktiga Janekule (Janek Õiglane – K.J.) alla, siis tegelikult oli see suur rõõm! Janek pani ikka sellise peo püsti siin: see oli kaif!

Holger Peel soovimas Janek Õiglasele õnne. Foto: Tairo Lutter

Erm: Jah. Janeku viies koht teeb ikka väga rõõmu. Ma ei arvanud ka, et talle ära teen...

Peel: ... aga ta üritas!

Erm: ... aga et see vahe nii väike tuleb, seda ma ei osanud ma ka oodata.

Ehk siht oli 1500 m eel ikkagi silme ees?

Erm: No Harrisonile (Harrison Williams kogus 8538 punkti ja lõpetas 38 silmaga Ermi selja taga seitsmendana – K.J.) ei tohtinud ma ka kaotada väga.

Peel: Eelmine kord MMil oligi nii, et Harrison istus selja taga ja ta ei teadnud seda.

Kamraadluse kohta: nalja tegemine ja lõõpimine käib siis lihtsalt asja juurde ja käib kogu aeg selle kahe päeva jooksul?

Peel: Mõõdukalt.

Erm: Jah.

Anekdoote ka räägite? Kui võistlusest «välja» tulete?

Erm: Räägime küll vahepeal. Eile rääkisime kaks tükki.

Kas need trükimusta ka kannatavad?

Erm: (mõtleb kolm-neli sekundit – K.J.) Võib-olla mõni teine kord.

Kõige lõpetuseks, kuivõrd Janek ja temaga seotud rõõm sai mängu toodud. See, mida tema areenil teeb rahvaga ja rahvale... Treener Ryan Baily ütles, et seda tuleks teistel sportlastel õppida, aga seda vist pole võimalik õppida?

Erm: Arvan, et seda on võimalik õppida, aga siin Pariisis oli natukene raske isegi, sest kui tõmbasid rahva liiga käima, siis oli endal raske keskenduda.

Peel: Kaugushüppes ei saanud näiteks õiget rütmi. Rahvas oli nii rumal, hakkas tampima kohe, olgugi et Johannes näitas rütmi ette.

Erm: Ma küsisin plaksu nii, et iga nelja sekundi tagant plaks. Aga ikka, selleks ajaks, kui ma jooksma hakkasin, oli rütm liiga kiire.

Peel: See oli jama, jah. Väga raske on sedasi tabada rütmi.

Ehk Janeki teivashüppe hetk, kus ta sai vaikuses võistelda...

Peel: See oli ideaalne.

Erm: See oli palju lihtsam, jah.

Peel: Uskumatu, et see töötas, sest nende kahe päeva jooksul ei näinud kordagi staadionil sellist olukorda.

Siin lükkusid ju isegi teie 400 m jooksud edasi, sest rahvas vaatas samal ajal nutitelefonidest, kuidas nende ujumise superstaar Leon Marchand võitis järjekordse kuldmedali. Ka vehklemises peatati finaal keset matši tema pärast, sest rahvas lihtsalt hullus.

(Erm muheleb – K.J.).

Aga see on vist hea kogemus, eriti kui mõtleme tagasi Tokyole, mis oli vaikuses. Või kui siin ütlesid, et vaikuses olnuks parem sammu sättida... kumma võtaksid?

Erm: Ei, kindlasti rahva ja möllu. Sain suhteliselt kiiresti ikkagi oma mugavuse kätte selle melu sees. Võtaksin suhteliselt kindlalt ikkagi suure rahvamassi ja selle võimu seal taga, lihtsalt kui prantslastega samas jooksus oled, siis võtaks kõrvatropid ka kaasa (naerab – K.J.)