PM PARIISIS ⟩ Kuidas ämblikmehed 20 minutiga kuus olümpia- ja kaks* maailmarekordit püstitasid

Ameeriklane Sam Watson ei hoidnud pärast maailmarekordi purustamist emotsioone tagasi. Foto: Tsvangirayi Mukwazhi

Olümpiamängud on spordisõbra jaoks sama nagu toidusõbrale Rootsi laud: ülisuur valik ning õgi, mida hing ihkab! Minu hing ihkas teisipäeva keskpäeval näha sportronimist.

Mine sa tea, milliseks minu elu kujunenuks, kui ma lapsena õunapuu otsa ronides teadnuks, et säärase tegevusega võib kunagi olümpiavõitjaks tulla…

Tippsportlast minust ilmselt siiski saanud poleks, kuid mõttearendusena on siinkohal huvitav juurelda, mis alad võiks 20 aasta pärast olümpial olla. Sest 2004. aastal arvasid ilmselt ainult mõned üksikud hullud, et sportronimise näol võiks üldse tegemist olla spordiga, kuivõrd selle rahvusvaheline alaliit (IFSC) loodi alles 2007. aastal.

Ent 2021. aasta Tokyo mängudest on sportronimine olümpiakavas ning ka Pariisis meelitas see kohale täismaja publikut: meeste kiirronimise kvalifikatsiooni oli Le Bourget' ronimiskeskuses jälgimas 5000 silmapaari.

Kiirus- ja oskusronimine

Kui Tokyos selgitati olümpia ronimistšempion veel kolme ala koondtulemusena, siis Pariisis on kiirusronimine n-ö oskusronimisest lahku löödud.

Viimane tähendab siis kombinatsiooni rahnuronimisest (sportlased ronivad seinal rakmeid kasutamata selle eri osadesse, lahendades «probleeme») ja raskusronimisest (15-meetrisel seinal tuleb julgestuse toel ronida kuue minutiga võimalikult kõrgele).

Kiirusronimisel võistlevad sportlased aga kahel identsel 15-meetrisel seinal ja terad eraldatakse sõkaldest pelgalt stopperi abil. See oli ka see, mida mina teisipäeval vaatama läksin.

Esimese asjana oli kavas kvalifikatsioon, kus 14 Pariisi pääsenud sportlast said IFSC poolt standardiseeritud rajal teha kaks katset. Arvesse võeti parim, mille põhjal jagati atleedid seejärel duellidesse (1. vs. 14., 2. vs. 13. jne), kus kaotaja langes välja.

Üks, kaks, kolm, läbi

Nõnda tulid siis kaks esimest meest areenile, lehvitasid rahvale, pistsid käed talgikotti, patsutasid ennast valgeks, haarasid ronimisnukkidest kinni ja … ronisid selle ajaga, mil teie seda lauset lugesite, 15-meetrisest seinast üles.

Tõesõna. Le Bourget' ronimiskeskusesse tulnud inimesed ei jõudnud pärast stardisireeni isegi häält üles võtta, kui nobedamad ämblikmehed juba finišis olid. Juubeldamine algas siis, kui etteaste oli juba tehtud.

Ühesõnaga, kes arvas, et Usain Bolt oli 9,58 sekundiga staadionisirget läbides kiire, see arvaku uuesti, sest kiirronijad jamaicalasele armu ei anna. Kolm piiksu ja mehed plahvatavad viie sekundiga vertikaalseinast üle.

Sekund pärast seda klõpsu olid mehed juba raja lõpetanud. Foto: Daniel Irungu/EPA/Scanpix

Tõtt-öelda olin esimesi etteasteid nähes veendunud, et atleete turvav köis lihtsalt peab neile kaasa aitama: nii nagu lastele on olemas erinevad ronimisatraktsioone. Sest see lihtsalt ei tundunud reaalne, kuidas nad ämbliku kombel 15 meetri kõrgusele ronivad.

Või mis ronivad. Ütleks isegi, et see nägi rohkem välja tõmbamise ja tõukamisena, sest kohe kui pihku sattus nukike, mille taha sõrmed panna, vinnati ennast lihtsalt brutaalse jõuga üles.

Kusjuures, kui kiirronimise videokordus keerata vertikaali, olekski see sisuliselt neljakäpukil jooksmine, kus kolm kätt/jalga olnuks korraga õhus.

Täpselt nii sportlased ennast seinamööda üles vinnasidki. Ainult et horisontaalis. Foto: POOL /AFP / Scanpix

Kui üritada seda kiirust nüüd kuidagi ajanumbritesse panna, siis… eelmistest, Tokyo mängudest oli olümpiarekord (5,45) prantslase Bassa Mawemi käes, kuid arvestades, kuidas noor ala on vahepeal arenenud, eeldasid paljud, et see tippmark Pariisis puruneb.

Nõnda ka läks, ainuüksi kvalifikatsioonis kuus korda!

Rekordid lihtsalt kukkusid

Esimesena haaras olümpiarekordi enda nimele indoneeslane Rahmad Adi Mulyono (5,07), kuid kõigest kaks minutit hiljem vastas hiinlane Peng Wu samaga. Olümpiarekordi kaasomanikuks ta siiski ei saanud, tuhandike võrdluses (5,070 vs. 5,075) jäi peale esimene.

Kolm minutit hiljem olümpiarekordit tähistava OR märgi tagant Adi Mulyono nimi siiski kadus, sest tema kaasmaalane Veddriq Leonardo kalpsas 15-meetrisest seinast üles 4,92 sekundiga.

Ent siis tuli ameeriklane Sam Watson (4,91).

Ja seejärel kasahh Amir Maimuratov (4,89).

Ja siis taas Leonardo, kes jõudis ronimisraja tippu 4,79 sekundiga.

Veddriq Leonardo (paremal) teel 15-meetrise seine tippu. Foto: Daniel Irungu/EPA/Scanpix

«Olümpiarekord ja maailmarekord!» karjus teadustaja automaatselt.

Esimene neist oli fakt, kuid teine (veel) mitte, sest nagu mikrihaldaja pärast esimeste emotsioonide eetrisse purskamist täpsustas, tuli kohtunikel hakata tuhandikke võrdlema. Nimelt oli tänavu aprillis Watsoni püstitatud maailmarekord samuti 4,79.

Ent selleni kohtunikud (ilmselt) ei jõudnudki, sest kui kümme minutit hiljem tehti algust üks-ühele duellidega, kalpsas seesama Watson seinast üles 4,75 sekundiga. Ehk maailmarekord jäi tema nimele!

Kuigi see kõik oli muljet avaldav, tekkis mul vägisi tunne, et vaatan võistlemas roboteid. Sportlased olid ju lihtsalt ammuilma standardiseeritud raja pähe õppinud ja selle läbimise koduseinte vahel nii perfektseks lihvinud, et rajale tulles oli vaja lihtsalt sisseõpitut rakendada. 0 mõtlemist, ainult lihasmälu.

Ent võistluse dünaamika huvides vahepeal siiski ka juhtus. Näiteks tegi üks sportlane, indoneeslane Rahmad Adi Mulyono teisel ronimisel valestardi (reaktsiooniaeg oli vist 0,093 sekundit, vähemalt midagi sellist ekraanil kuvas), mistõttu pidigi ta eelronimises piirduma ühe katsega.

Ootamatult vähe kukkumisi

Lõuna-aafriklane Joshua Bruyns ei olnud enda teise ronimise lõpusirutusega aga piisavalt täpne, lajatades aja fikseerimiseks ette nähtud ruudust labakäega lihtsalt mööda. Tulemuseks kukkumine…

Kiirronimise raja lõpus on punane ruut, mida tuleb sportlastel puudutada, et kell seisma panna. Foto: POOL / AFP / Scanpix

Kuigi võiks arvata, et säärase rahmeldamise juures esineb rohkelt eksimusi, siis tegelikult oligi Bruyns ainus, kes eelronimistes kukkus. Duellides, tõsi, tabas sama saatus ka Zach Hammerit.

Samas pole keskmiselt nii viiesekundilise võistluse juures palju vaja, et konkurentsist pudeneda. Kui mõne nuki peal haare või jalg natukenegi libises või päris täpselt paika ei läinud, oligi mäng läbi.

Kiiresti sai läbi ka kogu tänane kvalifikatsioonivõistlus. Esimese sportlase stardipaugust viimase atleedi tippu jõudmiseni kulus napid 50 minutit, seega teoorias võinuks olümpiamängud ära vaadata ka lõunapausil, kui tavatöö piisavalt paindlik. Tõsi, areenile saamine ja sealt lahkumine võttis muidugi teist sama palju aega…

Seitse võitjat ja üks õnnelik kaotaja

Kes kroonitakse kiirronimises olümpiavõitjaks, selgub neljapäeval, 8. augustil ning on mõistagi nähtav ka Duo 5 ja Postimehe vahendusel. Meeste kaheksa finalisti on igatahes Veddriq Leonardo (Indoneesia), Amir Maimuratov (Kasahstan), Sam Watson (USA), Matteo Zurloni (Itaalia), Peng Wu (Hiina), Julian David (Uus-Meremaa), Bassa Mawem (Prantsusmaa) ja Reza Alipour Shenazandifard (Iraan).

Viimane neist pääses finaali siis n-ö õnneliku kaotajana. Kui seitme duelli paremad olid selged, võeti ette kõik kaotajad ja kõrvutati nende kiiremaid aegu: nii eelronimistest kui ka duellidest. Nõnda edestas parimalt juhul 5,06 sekundiga seinast üles saanud iraanlane kõigest sajandikuga indoneeslast Adi Mulyonot.

Sama napilt pääses viimasest duellist edasi ka 39-aastane (!) prantslane Bassa, kes oli 5,16 vs. 5,17 üle ukrainlasest Jaroslav Tkachist. Kui see juhtus, lõid kohapeale tulnud prantslased mõistagi lahti rõõmulaulu: «Allez, Allez, Allez!»

Rahvas üürgab ja finaali pääsenud Bassa Mawem koos nendega. Foto: Tsvangirayi Mukwazhi/AP/Scanpix

Muide, Bassa 39 eluaastat tasub siinkohal rõhutada, sest enamik olümpialased olid sel alal siiski 20-ringis ning vanuselt teine 30-aastane.

Veel uitmõtteid seoses ronimisega…

… kes mõtles, et meie takistussõitja My Relanderi olümpiadebüüt kestis vähe – kõigest 19 sekundit – see mõelgu uuesti. Kuus finaali mitte saanud sportronijat said olümpial võistlusmelu kokku nautida kõigest 18 sekundi jagu, olgugi et käisid areenil koguni kolm (!) korda.

… kui Jüri Tamm sai 1980. aasta maikuus vasaraheite maailmarekordit enda käes hoida 20 minutit, kuniks Juri Sedõhh selle Kadriorus toimunud võistluse käigus üle heitis, siis sportronimises oli Veddriq Leonardo õnnehetk veel lühem. Kui kohtunikud üldse tagantjärele tuhandikke kõrvutades ta maailmarekordimeheks jõudsid kuulutada.

… kui ronija tuli areenil, kinnitas abiline ta turvaköiega, millega nood seejärel seinast üles kalpsasid ja pärast alla laskusid. Tagasi maapinnale jõudnuna kinnitas abiline seejärel karabiini esmalt enda külge ja seejärel vabastas sportlase. Aga mis juhtunuks, kuid see tegevus läinuks nässu ja pingul turvaköis kerinuks ennast lae alla kokku?

Ilmselt on sellegi jaoks mingi mehhanism välja mõeldud, sest vaevalt oleks keegi ilma varustuseta 15 meetri kõrgusele tohtinud ronida (ohutusreeglid ennekõike!). Kuid tore oleks mõelda, et ka sportronimises oli lava taga peidus õllekõhu ja värvilistes ujumispükstes sangar, kes vajadusel valmis appi tõttama.

Ujumismütsi tõi basseinist ära vapper härrasmees. Foto: Tairo Lutter

… kui siiani olin ma võistluspaikades kogenud vaid prantsuskeelset karaoket – mis on üldiselt töötanud, kuid Iirimaa-India maahokimängul oli täielik läbikukkumine – siis sportronimisel see viimaks muutus. Nõnda pandi kõlaritest mängima ja ekraanile kuvati Carly Rae Jepseni «Call Me Maybe».

Tulemus? Ega seegi nüüd rahvast väga käima tõmmanud, seega võib-olla tuleb leppida ikkagi prantsuskeelsete hittidega. Sest pärast Jepsenit pandi mängiti veel Dua Lipa «Houdinit» ja Nikolai Rimski-Korsakovi «Kimalase lendu», millest viimane… noh, ma isegi ei hakka kirjeldama, mida see rahvale tegi…