PM PARIISIS ⟩ Tänavasport on olümpiale tulnud, et jääda. Ka traditsioonilised alad säravad

Tundub, et kõigil Concorde'i väljakul peetavate võistluste piltidel on piltnikel «kohustus» jätta kaadrisse ka kuulus obelisk. Foto: Frank Franklin II/AP Photo/Scanpix

Hea kolleegi Karl Juhkami sõnul on olümpiamängud spordisõbra jaoks sama nagu toidusõbrale Rootsi laud: ülisuur valik ning õgi, mida hing ihkab! Siinkirjutaja käis Pariisi südames tutvumas tänavaspordialade kompleksiga.

Juhkami on ses vallas olnud aktiivne ja võtnud mitu ampsu eest ära: eestlastele eksootilistest aladest käinud vaatamas olümpiaragbit ja veepalli, maahokit ja kärestikuslaalomit. Kõige ägedam kaadervärk on aga löödud püsti keset Pariisi.

Jah, sõna otses mõttes keset Pariisi. Piirkonnas Eiffeli torni tagusest osast teisel pool Seine’i jõge kuni Louvre’ini on püsti pandud terve hulk võistluspaiku, kus peetakse enam kui kümne spordiala võistlusi. Eiffeli enda all särab rannavõrkpalliväljak.

Pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna: rannavõrkpall ja Eiffeli torn. Foto: MAURO PIMENTEL/Scanpix

Kõige suurejoonelisem kompleks on aga püstitatud Concorde’i väljakule.

Juba olümpiamängude taotlemise ajal, kontseptsiooni välja töötades oli korraldajatele selge, et nii-öelda tänavaspordialade (ingl k urban sport) võistlused peavad toimuma linnasüdames. Kõige paremini esindavad seda kontseptsiooni 3x3 korvpall, breiktants, rulasõit ja jalgrataste BMX freestyle. Nende alade võistlusi peetakse Concorde'i kuulsa obeliski kõrval peaaegu katkematult.

BMX freestyle'i rattaareen mõni päev enne mängude algust. Foto: MICHAEL KAPPELER/DPA/Scanpix

Kahtlemata oli tegemist palavaima päevaga siin Pariisis viibitud perioodi jooksul, kui Eesti sportlaste võistlemiste ja pressikonverentside vahele jäi paras aeg, mille sai sisustada Concorde’il. Sel lõunasel ajal peeti BMXi rattasõidu kvalifikatsiooni.

Eesti tänavaspordisõbrale pole selles alas midagi tundmatut, sest ratturid on oma trikke teinud ka Rocca al Mare suurhallis. Pariisis on aga koos maailma tosin paremat ning finaali sai neist üheksa.

Telefonist temperatuuri vaadates ilmus ekraanile arvu 34 kõrvale suur praemuna, ning see polnud põrmugi vale kujund. Korralik praemuna tunne oli tol päeval küll, tunnetuslikuks temperatuuriks märgiti 38 kraadi. Eelnev ei tähenda, et siinkirjutaja kurdaks. Ei, eestlasele, kel kodumaal niikuinii valitseb kümme kuud kehv suusailm, on soojus tore.

Concorde’i ümbruses toimuvate alade vaatamiseks tuleb teha korralik tiir. Esmalt kõmpida oma pool kilomeetrit või enamgi Louvre’i poole, kus on nii pealtvaatajate kui ka akrediteeritute sissepääs, ning seejärel sama palju tagasi.

Nimetatud nelja ala võistluspaikade tribüünid on püstitatud tellingutele – nagu paljude teistegi omad. Esmalt tuleb läbi minna rula- ja breiktantsu areeni vahelt. Tagapool on vasakut kätt BMXi ja paremal pool 3x3-korvpalli areen.

Pariisi olümpia rulavõistlus. Foto: Kirill Kudryavtsev/AFP/Scanpix

Rahvast jätkub, samas ei ole ülerahvastatust. Ruumi on sel väljakul – Pariisi suurimal! – palju, ja tegevust samuti. On olemas erinevad ostu- ja söögikohad, ennast saab jahutada vett piserdavate agregaatide all. 3x3 väljaku kõrval on ala, kus fännid ise saavad palli korvi loopida.

Kogu õhkkond on klassikalise spordiareeniga võrreldes kuidagi teistsugune. Just tänavalikum. Seal võisteldakse aladel, mida eelmisel sajandil ei osanud keegi olümpiamängude kavva ettegi kujutada. See olnuks pühaduseteotus.

Aga aeg on läinud edasi ja nüüd elame juba 24 aastat XXI sajandis. Isegi eesti keel muutub, koolis 1976. aasta sõnaraamatu järgi õppinu ei tohi enam kirjutada Simbabve ega Kostariika.

Kui kõndides ei tundnudki, et oleks kuidagi eriliselt palav, siis BMXi areeni pressilaua taga istet võttes sai praemuna kujutise õigsus kiirelt selgeks. Õhk ei liikunud, päike paistis otse peale, ja kiirgas heledalt lauaplaadilt tagasi. Kahe minutiga olid läbimärg ja kõik tilkus. Aga mõnus oli!

Parajasti sõitsid kvalifikatsiooni naised. Silm seletas kohe ära, et mõni osavõtja tegi rattaga tagurpidisalto ära, mõni mitte. Kes tegi, sai valdavalt punkte 90 kanti, teised vähem. Finaliste lahutas kolmest väljajäänust täpselt 80 punkti joon.

Tähelepanu tõmbas asjaolu, et rahvas vooris peaaegu katkematult tribüünile või sealt ära. Istusin esiti lauata kohale, mil kiri «Presse», aga peagi saabus murelike nägudega seltskond, kes väitis, et neil on piletid just nendele kohtadele. Tribüünidel abistav vabatahtlik küsis, kas võiksin minna laua taha. Kehitasin õlgu ja tegin seda, ehkki töölauda ma tol hetkel ei vajanud.

Tundus, et võistlus ise või kes kui palju punkte saab või kes edasi pääseb, päris paljusid suurt ei huvitanud. Keda huvitas või kes osalenud riikide fännid olid, olid muidugi paigal. Aga üldises plaanis oli just selline – nagu eespool märgitud – tänavalikum õhkkond. Just see, mida korraldajad ju taotlesid.

Reede õhtul seadsin sammud taas samale väljakule, aga seekord oli eesmärgiks nautida 3x3-korvpalli. Sai kajastatud Läti olümpiavõitu kolm aastat tagasi Tokyos, ning tuleb tõdeda, et lõunanaabrid on end ka Pariisis mänginud suursoosikuks. Kahe liidri matšis oldi selgelt 21:14 üle Serbiast, kindlustati põhiturniiri esikoht ja otsepääse poolfinaali.

Selle spordiala võistlusi on nauditav vaadata. Tümps käib ja möla (heas mõttes!) samuti, kahe mängu vahel ja ja lühikeste time-out’ide ajal tõmmatakse rahvast korralikult käima. Tribüünid on nõnda suured – 3900 pealtvaatajale, kõik kohad tol õhtul küll polnud täidetud –, kõige kõrgemad read väljakut katvast kuplist kõrgemal, et teatud kohtadest ekraani, seisu ega tablood küll ei näe. Aga jällegi – see ei tundu kedagi häirivat.

Pariisi olümpia 3x3-korvpalli areen. Foto: David Gray/AFP/Scanpix

Peamine on see, et tunned end hästi. Enne Läti ja Serbia mängu tuli mõru pill alla neelata prantslastel, kelle lemmikud kaotasid USA-le 19:21. Vahva oli vaadata, et jänkide parim snaiper, lõviosa punktidest (16) toonud Canyon Barry viskas vabavisetel saianaist! Ehk saatis palli teele jalgade vahelt. Ning tabas kõik neli teenitud vabaviset.

Ehkki rulavõistlusi sel päeval polnud, käis sel platsil vilgas sõitmine ja jagus ka publikut. Isegi treeningpäeval!

On selge, et tänavasport on olümpiale tulnud, et jääda.

Publikuga ongi Pariisis asjad väga hästi. Selle rohkust ja kaasaelamist on kiitnud sisuliselt kõigi alade tegijad. Šoki said näiteks nii vehkleja Nelli Differt ja tema vanemad kui ka judoka Klen Kristofer Kaljulaid ja tema sparringupartner Markus Johannes Luha. Sai kümnevõistleja Janek Õiglane, kes imestas, et ka hommikul olid Stade de France’i tribüünid täis! Kristin Kuubal oli hommikul kell 10 sulgpallisaal rahvast täis.

Pariisi olümpiamängude vehklemisareen Grand Palais's. Foto: Tairo Lutter

Prantslased tutvustavad end spordirahvana ning eestlastel oleks neilt palju õppida. Meil küsitakse, miks üht või teist ala vaja on, kui keegi ei vaata? Me ei saa piirduda ainult enda nina ette vaatamisega!

Sporti vaadatakse küll ja elatakse kaasa. Mitte ainult Prantsusmaal, mujalgi Lääne-Euroopas. Eestiski on aastaid toimunud epeevehklemise MK-etapp Tallinna Mõõk, Indrek Pertelsoni, Martin Padari ja vendade Budõlinite hiilgeajal korraldati judo MK-etappe. Publikuhuvi on olnud pehmelt öeldes tagasihoidlik.

Pariisi olümpia näitab, et ka traditsioonilised spordialad säravad, jutud ühe või teise peatsest surmast on tugevalt liialdatud.