Eesti kümnevõistlejad Johannes Erm (vasakult), Janek Õiglane ja Karel Tilga tegid kõik Pariisis võimsa võistluse.Foto: Tairo Lutter
Olümpiamängud on lõppenud ning on aeg kokkuvõteteks. Postimees võttis sedapuhku ette Eesti sportlaste esitused olümpial ning andis neile hinnangu. Kes meie atleetidest suutis end maailma suurimal areenil ületada, kes tegi oma ära ning kes ebaõnnestus?
Elisabeth Pihela
Kergejõustik, kõrgushüppe (jagatud) 26. koht – ebaõnnestus
«Kindlasti olen natukene pettunud – kes poleks? Kahjuks pole olnud veel ühtegi tiitlivõistlust, kus ma oleks suutnud hea tulemuse ära teha. Eelmisel aastal MMil jäin esimesena finaali ukse taha. Nüüd EMil ka põrusin. Siin ka päris lati alt minek,» võttis Pihela ise võistluse tabavalt kokku.
20-aastase sportlase puhul ei saagi olümpial ootused teab mis kõrged olla, aga ta tunnetab oma võimeid. 1.83 on selgelt alla nende.
Ujumine, 100 m rinnuliujumise 7. koht, 200 m rinnuliujumise 23. koht – ületas end
Kuigi pärast EM-kulda hakkasid diletandid unistama olümpiamedalist, oli reaalsus kogu aeg see, et suur kordaminek oleks ka olümpiafinaal. Hoidis ju Jefimova Pariisis võistelnud naiste pingereas 13. kohta.
Seetõttu tuleb talle olümpiafinaali jõudmise puhul ka meeletult aplodeerida, kuid teine endale seatud eesmärk – ujuda isiklik rekord (1.06,08) – jäi siin täitmata. «Ma olen õnnelik koha üle ja selle üle, et mul õnnestus finaali pääseda ja siin mitte viimaseks jääda /…/ aga aeg jäi kindlasti kripeldama, sest arvan, et see oli sees,» avaldas ka Jefimova selle üle kahetsust.
Kreeka-Rooma maadlus, kuni 130 kg kehakaalu 10. koht – tegi oma ära
Ehkki Nabi pidas Pariisi olümpial ainult ühe matši ja kaotas aserile Sabah Saleh Shariatile, ei saa tema esitust pidada ebaõnnestumiseks. Ta ei läinud maadlema mõttega, et ehk teeb kohtunik talle soodsa otsuse ning nõnda õnnestuks 1:1 viigiga võita. Ta püüdis ise vastasest rohkem punkte saada. Ei saanud, aga Shariatil võtet ka teha ei lasknud, kuid pidi tulemusega 1:1 vastu võtma kaotuse.
Shariati sai järgmises matšis kindla 4:0 võidu, kuid kaotas seejärel kahele suurkujule Mijain Lopez Nunezile ja Amin Mirzazadehile ning lõpetas 5. kohaga.
Purjetamine, klassi iQFoil 17. koht – tegi oma ära
Kuigi koha mõttes jäi Puusta eelmistele olümpiatele alla – Londonis oli ta 15., Rios 11. ja Tokyos 16. – tuleb siinkohal meenutada, et nood tulemused pärinevad RS:X-klassist. Pariisis seilas ta juba kiirema ja võimsama iQFoiliga, millega kohanemine käis aga raske(ma)lt.
Lisaks ei soosinud Puustat siinsed tuuled ja kohtunike otsused, mistõttu tuli purjetajatel rohkem demonstreerida oma slaalomi- kui kursisõidu oskusi.
«Kui reaalselt mõelda, siis juba olümpiale saamine oli piiripealne, kvalifikatsiooniregatilt sain viimase koha. Siin jäi seitse purjetajat minust tahapoole, ses plaanis võib 17. kohaga rahule jääda,» võttis ta ise asja kokku.
Kogu meie olümpiakoondise üks suuremaid õnnestujaid. Isegi konteksti arvestamata – võitles põlvevigastusega – poleks juletud Õiglasele ennustada nõnda kõrget kohta. Isiklik rekord (8572 punkti) oli ilusaks boonuseks.
«Viies koht oli minu jaoks emotsionaalselt nagu medal. Tulevikus keegi võib-olla ei mäleta seda, aga minu südames trumpab see kõik tiitlivõistlused üle,» kirjeldas Õiglane ehedaid emotsioone.
Jalgrattasport, maastikurattasõidu 19. koht – tegi oma ära
Kuigi Lõiv tuli olümpiale esikümne unistuse ja kindla sihiga sõita üle Tokyo mängude 17. koht, tuli tal Pariisis leppida veidi kehvema positsiooniga. Ent sel oli ka oma põhjus: teise ringi kukkumine, mille tulemusena lõhkus ta nii enda küünarnukid, särgi kui ka ratta esiamordi.
«Mul on nii kahju, et tegin selle vea ja lõhkusin tehnika. Seetõttu jäi kindlasti paar kohta võtmata,» sõnas Lõiv, kuid möönis, et esikümne kohta poleks Pariisist nii ehk naa välja pigistanud. Küll aga Tokyo 17. koha. Äkki…
Kergejõustik, kümnevõistluse 6. koht – ebaõnnestus (teivashüppes)
Igal muul aastal olnuks koht kuue parema seas ja punktiskoor 8569 vägevad saavutused. Aga Erm on ise lati väga kõrgele seadnud – märtsis oli ta sise-MMil pronksil, juunis krooniti Euroopa meistriks. Ja kümnevõistluse teise päeva lõunal oli laual ka olümpiamedal, aga teivashüppes jäi tulemus (4.60) umbes pool meetrit oodatust lahjemaks.
«Kindlasti on [kuues koht] väga kõva. Olümpiahooajal on kõik tippvormis. Varem ma poleks osanud sellest unistada. Aga seekord jääb lihtsalt natuke mõru maitse suhu. Andsin alguses ja teibaga palju punkte ära. Kuid tuli ka rekordeid ja plusspunkte. Potentsiaal ainult kasvab,» arutles Erm.
Kergejõustik, kümnevõistluse 11. koht – ebaõnnestus
Puka vägilase võistlus oli algusest peale korralik kannatusterada. Ta jõudis erinevate murede tõttu olümpiale puuduliku ettevalmistuse pealt, alade edenedes hakkasid välja lööma erinevad mured. Kõike arvesse võttes oli 8377 punkti isegi korralik saak, aga hing ihkas enamat.
«Füüsiliselt olen ühes tükis. Aga tegelikult vist pole. Igalt poolt valutab. Vaimselt ja füüsiliselt kindlasti elu kõige raskem kümnevõitlus,» tunnistas Tilga.
Purjetamine, ILCA 7 klassi 31. koht – tegi oma ära
Rammo oli üks neist, kelle jaoks oli saavutus juba olümpiale pääsemine. Kuigi viimased kontrollstardid sujusid hästi, saabus võistlusel reaalsus nobedalt. Amatöörsportlasena – ühena kahest – tosinat purjetajat edestada pole sugugi paha.
Judo, kehakaalu kuni 90 kg (jagatud) 9. koht – tegi oma ära
Kaljulaid teatas päev enne oma starti Pariisis, et olümpia on koht, kus ta teeb koledat, mitte ilusat maadlust. Seda juttu rääkis ta avaringi vastast, Mauritiuse esindajat Remi Feuillet'd silmas pidades. Võidu ta kätte saigi, aga tunnistas enesekriitiliselt, et nii koledat maadlust ei osanud isegi ette kujutada.
Järgmises ringis tõi tabel aga vastu jaapanlasest suursoosiku Sanshiro Murao. Seekord üritas Kaljulaid minna täispangale, lahtiselt maadlema, kuid vastane reageeris juba esimesel maadlusminutil tekkinud olukorrale hästi ja meie mees oligi selili.
Klen Kristofer Kaljulaid võidumatšis Remi Feuillet'ga.Foto: Karli Saul / EOK
Kregor Zirk
Ujumine, 200 m libilikujumise 7. koht, 400 m vabaltujumise 22. koht – ületas end
Kui Zirk pärast olümpia poolfinaalis 1,26 sekundiga isikliku rekordi parandamist ja paremuselt viienda ajaga olümpiafinaali pääsemist Eesti ajakirjanike ette tuli, sai temalt hämmeldunud toonil küsitud: «Kregor, mida sa tegid?!» Ja vastu kõlas sama hämmeldunult: «Kui teaks ise ka…»
Olümpia eel loodeti, et 28 mehe konkurentsis 21. kohta hoidnud Zirk võiks jõuda poolfinaali ehk 16 sekka, aga finaalist ja seal veel seitsmendaks tulemisest ei osanud Eesti rahvas ega ka Zirk ise und näha. (Ujumis)müts maha!
Sulgpall, naiste üksikmängus (jagatud) 14. koht – tegi oma ära (väikese «aga»-ga)
Kuuba pidas Pariisis kaks kohtumist ning kummaski mänguks ei läinudki. Ühest vastasest oli ta ise kõvasti üle, teisega läks vastupidi. Tulemused olid loogilised, kuid mängus hindust kahekordse olümpiamedalisti Pusarla Venkata Sindhuga tahtnuks küll näha rohkem võitlust.
Kuuba alustas 21:7, 21:9 võiduga Fathimath Nabaaha Abdul Razzaqi (Maldiivid) üle ja teatas, et loodab päev hiljem teha Sindhu vastu elu mängu. See ei õnnestunud ning ta sai geimides vastavalt 5 ja 10 punkti. Sindhu kaotas kaheksandikfinaalis 19:21, 14:21 hiljem finaali jõudnud hiinlannale He Bing Jiaole.
Jalgrattasport, grupisõidu 30. koht – tegi oma ära
Grupisõit pole teatavasti enam ammu ala, kus igaüks võtab üksi ette ja hakkab midagi tegema. Suurtel tuuridel võistlevad kaheksaliikmelised võistkonnad, kus igaühel oma roll. Et Eesti kvoot Pariisis oli täpselt üks, pidi alles 21-aastane Mihkels 273 km pikkusel rajal ise kõigega hakkama saama.
Sõidu eel paika pandud taktikast hoidis ta kenasti kinni, püsis peagrupis ja paistis mõnelgi korral silma ka telepildis. Lootusest jõuda esikümnesse ei saanud seekord asja, ent järgmisteks olümpiastartideks väärt kogemusi tuli see-eest kuhjaga.
Tõstmine, +102 kg kehakaalu 9. koht – tegi oma ära
Eestlastest viimasena võistlustules olnud Seim sai teate olümpiapiletist päris viimasel minutil, viis nädalat enne mängude algust. Nõnda jäi aeg enda vormi ajamiseks natuke lühikeseks ning mees lausus ka pärast võistlust, et mõni nädal kulunuks veel ära.
Ent kolmest vastasest sai Seim jagu ja täitis miinimumeesmärgi. Rebimise 180 kg on korralik tulemus. Tõukamises võttis ta algraskuseks turvalise 220 kg, et esikümnesse viinud tulemus kirja saada. Pärast seda läks ta täispangale, 237 kg raskuse kangi ajamine sirgetele kätele toonuks 7. koha, kuid seekord ei õnnestunud. Veidi pärssis esitust seljalihase spasm.
Ratsutamine, takistussõidus tulemust kirja ei saanud – ebaõnnestus
Kuigi Relander ja tema truu kaasa Expert ületasid Pariisi saamisega ootusi – räägiti ju Eestis pikalt, et takistussõidus pole meilt üldse võimalik spordipeole murda –, siis Versailles’ lossi taustal peetud olümpiavõistlus läks neil aia teha.
Põhjuseks parkuuri neljas tõke, neljameetrine veetakistus, mida Expert keeldus võtmast. «Ratsaspordis on nii, et vahepeal on ratsanikul halb päev, vahepeal hobusel halb päev,» sõnas olümpiaareenil kõigest 19 sekundiga piirdunud Relander, kuid kiitis sellest hoolimata Experti. «See, et ta üldse nii kaugele jõudis, tähendab väga palju.»
Vehklemine, epee individuaalvõistlusel 4. koht – ületas end
Kui mõne eksootilise riigi esindajad kõrvale jätta, olid Differti treeneri Helen Nelis-Naukase meelest kõik epeenaised võimelised Pariisis kulda võtma. Et tegemist on ühtlaselt kõrgel tasemel seltskonnaga, näitasid ka Differti matšid – viiest neli läksid lisaajale! Neist kolm esimest õnnestus tal võita, viimast, pronksimatši paraku mitte.
Avapäeval võistelnud Differti tulemus jäigi lõpuks Eesti parimaks Pariisis. Mõni minut pärast pronksimatši kaotamist ühe torkega teatas ta samal moel, nagu Kaido Kaaberma 32 aastat tagasi Barcelonas: neljas koht on jama! Nelis-Naukas ütles sama, ent täiendas: aga tehke järele!
Nelli Differt (paremal) koos treener Helen Nelis-Naukasega.Foto: Tairo Lutter
Peeter Jürisson
Laskmine, kaarraja 28. koht – ebaõnnestus
«Ju siis polnud täna see päev,» kostis napisõnaline saarlane avapäeva kohta, kui oli 75 võimalikust märgist alla tulistanud 66 ning hoidis 28. kohta. Teisel päeval täpsus küll paranes – 50st 47 – kuid koht mitte.
«Läks tuksi see asi ja seekord niimoodi,» võttis Pariisis osalenud laskuritest noorim, 22-aastane Jürisson oma olümpiadebüüdi kokku. Ent arvestades, et tegemist ongi kogenud meeste alaga, võiks tema suured tiitlivõistlused veel ees olla.
Laskmine, olümpiakiirlaskmise 11. koht – tegi oma ära
Oma kolmandatel olümpiamängudel võistelnud Olesk on liikunud tõusvas joones: Rios sai ta kvalifikatsioonis 60 lasuga 553, Tokyos 572 ning nüüd Pariisis 583 silma. See tähistab juba maailmaklassi, viinuks kahtedel eelmistel mängudel finaali. Tähelepanuväärne on asjaolu, et tahapoole jäid kolmede eelmiste mängude võitjad.
Kuid nüüd jäi esikuuikusse pääsemisest kolm silma puudu (kaheksandast kohast üks silm). Need kadusid Oleski hinnangul päeva esimese poole kolme viimasesse lasku. Kuid ta ei lasknud end häirida ja lausus, et «oleksid» ei maksa. «Laskurina olen tohutult arenenud, juba selle asjaolu üle on ülihea meel,» rõhutas Olesk.
Kergejõustik, 400 m tõkkejooksu 7. koht – tegi oma ära
Sellisel alal finaali jõudmine, olümpial kolmandat korda, on juba suur õnnestumine. Aga nagu Mägi ise võistluse eel ütles: «No, ma olen ise selle lati varasemate või viimase kahe olümpia ja viimaste tiitlivõistlustega küllalt kõrgele seadnud, et…»
Ideaalis olnuks finaalis võtta neljas koht, paraku takerdus Mägi viimasesse tõkkesse. Aga erinevalt saatusekaaslasest Roshawn Clarke’ist jooksis tema lõpuni.
«Olen ikka kolme olümpiafinaali üle uhke, aga rohkem olen uhke selle üle, et kõige selle juures olen suutnud jääda iseendaks,» leidis Mägi karjääri esimese kukkumise järel ka positiivset.
Vibulaskmine, sportvibu (jagatud) 33. koht – tegi oma ära (aga jääb kripeldama)
Otseses võitluses kõige napimalt kaotanud Eesti sportlane. Pärnatit jäi 32 parema sekka – ja potentsiaalselt ka kaugemale – jõudmisest lahutama 2,3 sentimeetrit. Just nõnda palju (vähe) oli tema otsustav lask kehvem hiljem 7. kohale jõudnud hindust Deepika Kumarist.
Aga leidus ka positiivset. «Ütleks, et see oli matšides üks mu [karjääri] paremaid laskmisi üldse. Olümpia finaalväljakul nii lasta on tegelikult päris kõva sõna,» analüüsis 30-aastane Pärnat, kes sai siit kõvasti indu.
Ta vaatab juba 2028. aasta Los Angelese olümpia suunas. «Arvangi, et kuskil 20ndate lõpp ja 30ndate keskpaik on kõige sobivam. Oled juba kogemusi saanud, keha on valmis treenitud. Vibulaskja jaoks on mul praegu üks paremaid aegu.»
Tõnu Endrekson, Allar Raja, Johann Poolak ja Mikhail Kushteyn
Sõudmine, paarisaerulise neljapaadi 7. koht – tegid oma ära
Meie «Püha lehm», nagu alaliidu endine president Rein Kilk armastas öelda, pääses olümpiale üle noatera, edestades otsustaval kvalifikatsiooniregatil USAd kõigest 0,13 sekundiga. Sellest tulenevalt tuleb kaht varem OM-pääsme lunastanud paadi selja taha jätmist Pariisis kordaminekuks lugeda.
«Sel spordialal keegi naljalt ei väärata. Kes on tugevad, need on. Loomulikult proovid, keegi ei tule siia kaotama. Luzernis tuli päris hästi välja, mõtlesid, et suudame ka siin. Aga midagi pole teha, keha ei suuda,» sõnas kuuenda olümpiaga karjäärile punkti pannud Endrekson realistlikult.